Press
Itaalia aariad ja õhusuudlused: Jonathan Tetelman debüteerib Elbphilharmonies
Seisuga: 04.07.2025 16:40
Mõned nimetavad Tšiili-Ameerika tenorit Jonathan Tetelmani uueks tähttenoriks, mõned isegi uueks Pavarottiks. Neljapäeva õhtul debüteeris ta Elbphilharmonies. See oli esimene tema kolmest Saksamaa kontserdist.
autorid: Marcus Stäbler, Miriam Stolzenwald
Hamburgi Elbphilharmonie on viimse kohani välja müüdud – ja isegi enamgi: mõned kuulajad istuvad orkestri taga laval. Nad kõik on tulnud kuulama tenor Jonathan Tetelmani koos Hamburger Camerataga Frédéric Chaslini juhatusel. Kavas on tenoriaariad Verdi, Puccini, Ponchielli ja Mascagni suurtest ooperitest.
Kihelus kuulmekiles – peaaegu valulävendini
Jonathan Tetelman teeb kiiresti selgeks, et laval seisab fenomenaalne laulja uskumatu kiirgusega. Kui ta laulmisel häält täiel rinnal avab, kihelevad mõned helid kuulmekiles tõeliselt kaunilt – nii nagu juhtub tõepoolest vaid parimate lauljatega. See kihelus vahetult valulävendi ees: võrratu! Jonathan Tetelmanil on aga ka väga ilus tume värv, midagi baritonaalset, soe pinnasetunne hääles.
Õige hääl itaalia repertuaari jaoks
Enne kui Jonathan Tetelman laulukarjääri alustas, teenis ta kolm aastat leiba DJ-na Manhattani diskoteekides ja klubides.
Aariaid kujundab Tetelman maitsekalt. Tema hääles on ka see nuuksuv noot, mis on selle itaalia repertuaari jaoks hädavajalik. Laulja ei ole see tenoritüüp, kes näitab, mis kurgus peidus on, vaid ta laulab peenelt ja kaunilt. Sellega jätab ta publikule suure mulje.
Tetelman on endale rahvusvahelise nime teinud ning laulab selliseid partiisid nagu Alfredo ooperis „La Traviata“ või Pinkerton ooperist „Madame Butterfly“ sellistes teatrites nagu Royal Opera House Covent Garden ja Metropolitan Opera. Eelkõige on Jonathan Tetelman end tõestanud Puccini lauljana. Puccini oli Elbphilharmonie kavas samuti, koos teiste tuntud aariatega. Esimeses pooles laulab tenor algul eranditult Verdit, teises pooles järgnesid Ponchielli, Mascagni ja lõpus Puccini ehk veel itaalia heliloojaid. See sobib hästi, sest tal on just selle repertuaari jaoks õige hääl.
Pidev vahetus erinevate aariate vahel oli väsitav
Põhimõtteliselt pigem keeruline, nagu enamiku selliste kuulsate lauljatega tähteõhtute puhul, on kava lapitekk: lõike kõige erinevamatest ooperitest pannakse kokku. Pidev, kohati väsitav edasi-tagasi – mitte ainult sisuliselt, vaid ka laval. Tenor laulab aaria, siis lahkub korraks, siis mängib orkester avamängu või vahemängu, siis astub tenor taas lavale, kõlab taas aplaus, ta laulab taas aaria, mis kestab kolm-neli minutit, ja lahkub jälle ning nii edasi. Nii ei teki kunagi tõelist suurt pingekaart. Pikapeale väsitav, seda enam, et orkester ei kata end just hiilgusega. See ei muuda aga midagi selles, et Jonathan Tetelman laulab iga üksiku palana väga kaunilt.
Aplausitorm publikus
Publik on Jonathan Tetelmanist haaratud. Juba pärast esimest aariat tõuseb hiiglaslik bravo-torm ning juba enne vaheaega järgneb esimene lisapala: Tetelmanil on ilmselt suur isu Verdi aaria „Di quella pira“ kohe uuesti laulda. Hea meeleolu isegi tõuseb kontserdi lõpu poole: viimase hüüatuse „vincerò“ ajal aarias „Nessun dorma“ puhkeb publiku aplausitorm orkestri järelmängu sisse.
Võluvad tenorižestid
Tenor Jonathan Tetelmani jaoks on õhtu suur edu, millega ta toime tuleb sümpaatselt ja osavalt. Ta laulab lava eri suundades, vahel ette, vahel vasakule, paremale, tahapoole. Lõpuks saadab ta publikule õhusuudlusi – üks paljudest väikestest tenorižestidest, mida ta väga võluvalt ja muretult lõimib. Ühe lisapala ajal kõnnib ta taga lava peal istuvate inimeste juurest mööda ja laulab otse neile. Ta oskab publikut köita ja tal on sellest selgelt tunda rõõmu. Suurepärane debüüt.